Väike Yoko sai neljapäeval 3 kuud vanaks. Mõtlesin, et panen kirja, milline ta mul siis ikkagi on, et kunagi hea lugeda. :)
Alustuseks pean ütlema, et Yoko on selline üleni hea ja armas kutsikas, hästi usaldav ja hellik. Ühel hommikul olin vannitoas ja plikad müdistasid mängida ja siis jooksis väike piiga kolksuga vastu riiulit, sai vist haiget, sest hakkas kohe haledalt nutma. Jooksis kiiresti vannituppa minu juurde, ronis sülle ja torkas oma pea mulle kaenla alla. Käpakest hoidis üleval ja siis pea mul kaenla all tihkus niimoodi vaikselt nutta. Mina siis pidin silitama ja lohutama ja valu varesele ja haiguse harakale saatma ning pisi-Yoko saigi jälle terveks. No ülinunnu tegelane, ausalt.
Öösel ta eelistab voodi all magada, aga hommikul võtan ta ikka natukeseks kaissu ja siis ta on selline unesegane mõnuleja, et lamab selja peal lestad laiali ja mina pean teda siis silitama. Preili mõnuleb ikka mõnuga, ise joriseb ja podiseb ja piiksub. Vahel ta satub hoogu ja kukub mind lakkuma ka, see on veidike tüütu. Voodisse ta muidu ise veel ei tule (ei ulatu), öösel magab voodi all. Päeval on küll näha, et kuidagi punnitades ta ikka voodisse nihverdab ennast, aga kaua ta seal ei püsi ja libedalt ta sinna ei pääse. Ah jaa, ükspäev avastasin oma voodikatte pealt... junnid!!! Ilmselgelt ei saa selles süüdistada Gretat ega Krinxi, üle jääb ainult üks väike vastik tuppas-ttuja! No on tüüp! Midagi sellist pole mulle kunagi isegi Greta korraldanud... :D
Muidu on Yoko küll selline vahva möllumutt, tuuseldab ikka oma pappkaste ja nutse ja trallitab rõõmsalt ringi. Kui esimese koeraga ostad ikka peeneid ja kalleid mänguasju, siis teisega kraamid lihtsalt Greta vanad asjad taas päevavalgele ning käid Säästumarketist neid tasuta pappkarpe pätsamas... Oi, need on parimad ja odavaimad üldse, koerad on nii õnnelikud neid lammutades. Praegu ka Yoko lidub mööda tuba pappkarp peas ja ise uriseb õnnelikult. Samas muidugi tuleb kõiki neid iseloomustusi vaadata läbi nn borderiprisma - ikka tuleb sellist leebuse koefitsienti arvestada. Ega see borderi möll ikka karjaka mölluga võrreldev ole, palju lihtsam ja mugavam on borderit pidada. Täielik pailaps, noh.
Gretaga saavad kenasti läbi, juba saavad aru, et teise toidukaussi ei tohi rünnata ja ma muidugi ikka jälgin söötmisel, et mingit intsidenti ei tekiks. Üldiselt siiski tundub, et asi on päris mõistlik, sest ükspäev järas Greta Yokost järelejäänud seajalga ja Yoko lamas seal kõrval nina vastu Greta käppa ja Greta ilusasti aktsepteeris seda. Ja vahel magavad võre vastas ka seljad vastakuti.
Kui söögist juba juttu tuli, siis see kutsikas on küll täiega kajakas. Sööb samu asju nagu Greta, aga no tagantpoolt tuleb ikka kordades rohkem välja, hahaha. Jumal tänatud, et ta kodus teeb hädad ajalehe (ja voodi!) peale, mitte mööda korterit laiali, vähemalt üks hea asi selle pissimajanduse juures. Muidu see koristamine on ikka jube tüütu küll.
Pargis jalutdes on Yoko alati rihmast lahti ja kui mõni koer vastu tuleb, siis näitab küll huvi üles, aga veidi ikka veel kardab. Võõra koera juurde üldjuhul ei lähe ja kui keelan (ikka see Soomest kaasa antud keelusõna ÄR-ÄR, mis töötab siiani suurepäraselt), siis tuleb kohe juurde. Üldiselt ta minust ikka väga kaugele ei jookse, hoiab meeldivalt lähedusse. Kui karjakoertega metsas ja põllul käime, siis neid Yoko enam ei pelga, jookseb kenasti kaasa ja üritab koos nendega oksi vedada. Greta on muidu enda jaoks põllul avastanud uue hobi, püüab põllul hiiri, lausa kaevab auke ja puha. Täitsa hullunud mutt, ennustab niimoodi kevadet vist meile, täna jäi kohe mitu korda pikalt-pikalt maha oma urge kaevama. Pidin tükk aega hõikuma enne, kui aru sain üldse, et kus kaugel see piff kaevab.
Kodus on nad mul tööajal ikka eraldi, võreuks vahelt kinni. Sel nädalal oli küll päris jube, et astun maja välisuksest sisse ja kohe kuulen, et II korrusel keegi röögib. Esimene mõte oli, et huvitav, kaua ta juba karjunud on ja teine mõte, et huvitav, mitu naabrit kodus on... Järgmisel päeval sama lugu, siis õnneks kisa I korrusele ei kostunud, alles korteri ukse taga oli kuulda. No kasutasin siis pehmeid meetodeid (khm-khm) ja viskasin kisakõri sussiga ja keelasin. Tundus, et töötas, jäi vakka. Järgmistel päevadel oli nii, et kui koju tulin, siis ei kisanud ja kui ukse lukust lahti keerasin ja ta rõõmustas, siis see rõõm voolab temast ju välja mingi erilise hääle abil. See heli meenutab piiksumist, urinat ja ulgumist. Igatahes ta sai vist ise aru, et ups, ei tohi häält teha ja kohe tuntavalt üritas seda heli vaos hoida. See oli päris armas. Ma loodan, et nüüd uuel nädalal see probleem ei süvene, sest aru saadavalt hakkab ta huilgama siis, kui tal on igav ja siis ta üritab niimoodi Gretaga vist suhelda. Igatahes paar päeva on juba üsna lootusrikas olnud... ehk et niimoodi see meie eluke siin uniselt veereb.
Trenni pole ausõna eriliselt palju teinud, pigem möödub aeg ikka kutsikat imetledes ja musitades ja põllul ja metsas. Muidu nüüd juba tundub, et beebikese aju hakkab lahti minema, juba kasutab nina ja nagu hakkab asju mõikama. Algul oli küll tunne, et olen endale hirmkalli puupea koju toonud, no ikka täiega dumbo oli... :P
PS Pildid tegin ka hämaras ja telefoniga, ärge väga kurjad olge.
PS Pildid tegin ka hämaras ja telefoniga, ärge väga kurjad olge.