Vetelpääste trennis

Täna oli küll ainult +9C sooja ja kohati päris tugev vihm, aga läksime ikkagi vetelpääste trenni, no kummikud jalga ja kummimantel selga, eksole. Kusjuures külm ei hakanud ja kohati jäi vihm ka järele. Üldse oli täna väga mõnus trenn, jäin igati rahule. 

Esimese asjana harjutasime nn uppuja päästmist ehk treener Katre läks mänguasjaga vette (kalipso seljas muidugi)  ja seejärel tuli vette saata koer, kes pidi haarama Katre käes olevast mänguasjast. Katre tõmbas seejärel nagu mänguasjaga ujuva koera tiiru ümber enda ja siis tuli koera kaldalt kutsuda, et koer hakkaks mänguasja kaldale tooma nii, et mänguasja külge seotud nöör jäi Katre kätte ja koerale tekkis nagu vastutõmme. 

Seejärel tegime sama asja paadiga ehk paadi toomist. Treener Ago võttis mänguasja, see seoti paadi nööri külge, Ago sõitis paadiga natuke kaldast eemale ja koerajuht pidi jälle koera vetta mänguasja ära tooma saatma. Seal oli taas sama teema, et paat on raske ja koer peab seda enda järel kaldale vedama ning tihti koertele see nn vastutõmme väga ei meeldi. Greta jaoks oli vist kõige raskem see, et kui talle mänguasi visata, siis ta läheb ju joostes ja hüppega vette ja hakkab seejärel ujuma, aga paadile peab ta nagu kõndides järele minema ja Gretale kuidagi üldse vist see hetk ei meeldi, kui põhi alt ära kaob ja tuleb ujuma hakata nii, et kohe ei saa prauhti vette karata. Kuidagi ta alati tipib selle koha peal ja keerutab, kus põhi jalge alt ära kaob. Kui ta juba ujus ja mänguasja suhu haaras ja tagasi ujus, siis tekkis tal küll selline karjakoeralik raevukus, et kuigi paat oli raske, siis rappis seda veel kaldalgi olles mänguasjaga enda järel tirida. 

Viimane ülesanne oli siis paadist vette hüppamine. Mõni omanik käis lihtsalt koos koeraga tiiru paadiga sõitmas, et koer mootoriga ja paadi kõikumisega harjuks. Mina saatsin Greta aga Katre ja Agoga koos paadiga tiirutama ja jäin ise kaldale. Kui paat keset vett seisma jäi, siis kutsusin Gretat ja ta hüppas ilusti kohe välja ja ujus kaldale. 

Lõpetuseks viisime Yoko ka paadiga sõitma. Yoko ei kartnudki üldse, ajas ennast kohe paadi ääre peale püsti koon vastu tuult ja kõrvad laperdamas ja oli täiega väike kapten, saba ka lippus taga. Kuna lained ajavad Yoko ülimalt pöördesse, siis tegi Ago pärast veel paadiga kalda ääres rallit ka, ekstra Yokole lainete tekitamiseks. Väike Mowgly kappas kaldal edasi-tagasi ja ründas kaldaäärses vees hammastega laineid. Ma tean küll, et see oli täiesti ebapedagoogiline, sest ma tegelikult üldse ju ei taha, et ta seda teeb, aga noh, kuna Yokole see nii meeldis, siis ma pigistasin seekord silmad kinni... :)

Kusjuures, Greta polegi seal trennis kõige kehvem, teeb hoopis nii mõnelegi njuufale ja landseerile silmad ette, kuigi seal enamik koeri vist käib trennis juba teist hooaega. Selle üle on mul küll hea meel, Greta nii naudib ka seda trenni. :)

Vetelpääste ja jäljetrenn

Yoko ja Greta hakkasid kolmapäeviti vetelpäästetrennis käima, trennid toimuvad Männikul Raku järve ääres. Korraldajaks njuufade tõuühing ja minu koerad olid trennis ainsad nn valest tõust koerad. Algul ma mõtlesin, et kuna Yoko pole enda jaoks veel ujumist avastanud, siis hakkan ainult Gretaga käima, aga kui kohal olin, siis käskis treener Katre Yoko ka ikka autost välja võtta. Kohe hakkas jutt, et Greta peab usinalt trenni hakkama tegema ja järgmisel suvel veepääste eksamile minema ja Yoko peab ka ikka njuufadega sotsialiseeruma. No kuidagi kogemata sai see Yoko seal rihmast lahti ja kuna oli tuuline ja olid lained, siis metslane läks ikka täitsa hulluks kätte ära. Perutas seal lainetes nagu Mowgly, vahepeal hüppas Greta järel vette, siis ujus kaldale ja kukkus jälle laineid karjatama. Yoko läks ikka täiega pöördesse ja kõrvad lukku, ühtki käsklust enam ei kuulanud. Pidin ta lõpuks lassoga kinni püüdma. :) 

Esimeses trennis muidu väga vees veel midagi ei teinud, kuna oli üsna jahe ja njuufad tuleb ju pärast veeskäimist ära ka kuivatada. Tegime kaldal mingeid kuulekuse asju, aga seal polnud Greta jaoks küll midagi rasket. Ta isegi talub neid suuri flegmasid mõmmikuid, ei ürita mingit tüli üles kiskuda. Seega päris mõnus oli ja ma arvan, et suve poole läheb veel mõnusamaks. 

Täna oli aga Yoko esimene jäljetrenn Keilas. Tegime kolm sirget jälge järjest 15, 25 ja 30 sammu, igas sammus maius, jälg oli vist mingi pool tundi vana. Kasutasin kassikonservi, aga see polnud ikka eriti mugav variant, sest see leem sealt seest voolas muru sisse ja Yoko suht tahtis terve maapinna endale sisse imeda. Seega järgmisel korral võtan viinerid. Treener Aivo andis meile veel juhised koju kaasa ja üritan ikka usin olla ning iseseivalt ka jälge teha. Yokole igatahes tundus meeldivat või noh, mis sa seal esimene kord ikka nii väga rasket teed ja kui süüa saab, siis meeldib Yokole alati. :) 

Pärast trenni käisime Karini koertega Tuula terviserajal jalutamas, karjakad said vette ka, Yoko veel ei saanud aru, et vees on mõnus. 

Karin tegi PILTE.