Argipäev

Keelatud vili on nii magus ehk kuidas Greta on nunnu ja üritab diivanile pääseda. :)

Käpp haige

Greta on lombakas, tagumist paremat käppa üldse maha panna ei tahtnud. No põhimõtteliselt murdis ta juba mitu nädalat tagasi küüne pikuti pooleks ja siis natuke hoidis jalga, aga mitte väga palju ja see läks vahepeal nagu korda. 

Nüüd kolmapäeva hommikul jooksis rõõmsalt metsas ja kui õhtul töölt tulin, hoidis tagumist käppa niimoodi üleval, et isegi korraks ja natukeseks maha ei toetanud. Õue minnes tegi kohe hädad ära, siis istus maha ning keeldus edasi liikumast. Põhimõtteliselt jalutasingi siis Greta ja Yokoga eraldi. 

Käppa vaadates ja katsudes ei saanud ma ausalt öeldes midagi aru, et mis viga võiks olla. Katsudes oli tal selgelt valus just see üks käpapadi, st sama, millel küüski murdunud oli. Aga kuna see murtud küüne lonkamine nagu kadus vahepeal ära, siis ei osanud seda sellega enam seostada ka, arvasin, et äkki pind vmt. 

Täna hommikul käisime siis kliinikus Kai juures ja Kai arvas, et ikkagi väike põletik sellest murdunud küünest. Greta sai valuvaigistit ja antibiootikume. Samuti lõikas Kai selle küüne täiesti lühikeseks, et enam vastu maad ei puutuks. Ma ise üritasin seda ka enne lõigata, aga no Gretaga pole see nii lihtne, sest kui tal on valus, siis ta siputab ikka korralikult.

Praeguseks võib küll öelda, et tal on juba parem, valuvaigisti tegi tal enesetunde kohe palju paremaks, täna käisime siin kodu juures metsas pea 1,5 tundi ja natuke lonkas, aga selgelt ikkagi jooksis ringi. Eks tal ole sellest vähesest liikumisest korralikud energia ülejäägid ka muidugi... :)

Greta 9! :)

Minu kallis Greta sai vahepeal juba 9-aastaseks! Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb... Ega see vanus tal tõesti muul moel välja ei paista, kui ainult hammastest ja arsti väitel ka silmapõhjadest. Muidu on ikka täpselt samasugune pätt nagu enne, ikka sama ülbe ja sama nõudlik. Kodus on jah mõnevõrra rahulikum, aga kui õues palli või kaika kätte saab, siis mürab ikka mõnuga. :) 

Eesti Võitja 2016

Greta oli sel aastal Eesti Võitja näitusel kirjas veteraniklassis. Võitja-tiitlit me ei saanud, küll aga saime veteraniserdi ja Greta on nüüdsest EE VET CH ehk eesti veterantšempion. 

Ei saa muidugi jätta mainimata, et tupsu oli ringis rõõmus ja rõõsa, liputas saba, ei olnud teiste koerte vastu tige ja oli üldse supernups. :)

KÕIK TULEMUSED

Marge pildid

Karini pildid

INGLISILM GRETA NUUSKURNINA SP 2 SK PE3 Vet SERT – EST Vet CH

Elust-olust

Mõtlesin, et kirjutan natuke niisama elust-olust ehk tavalisest argipäevast. Nimelt on mul hetkel puhkus ja võiks nagu trennitegemisele panustada ja eks ma üritan ka. Eile tegime SK, täna õhtul lähme Aivo jäljetrenni. Kavatsen Yokoga 16.08 minna EVLÜ mitteametlikule hobijälje võistlusele, et seega ilmselt võiks trenni ka teha. 

Just mõtlesin, et Greta pole ka kunagi nii palju mind hammustanud nagu see väike Yoko. Täitsa müstiline, kuidas ma pean trennis vaatama, et ta jälle mulle kogemata hammastega kätte ei hüppaks. Vahepeal on mul ikka sõrmed pooleks ka olnud, kui see tüüp jälle oma nutsust mööda kargab ja raksaki hammastega mulle kätte. Valus-valus. Korra on küüntega mul püksid lõhki hüpanud nii, et jalg oli ka alt verine. Ikka jubedalt tõmbab enda käima. 
Ükspäev, kui töölt koju tulin, siis tüüp rõõmustas nii, et hüppas oma 80cm kõrgusest beebiväravast üle nagu vana sportlane (nad ei ole üksi kodus olles Gretaga kunagi ühes toas, ainult läbi värava saavad suhelda, sest ma ei taha, et Yoko Gretal seljas elaks ja tahan, et ta oleks õhtul minuga tegelemise ajaks puhanud, mitte päeval Gretaga mängimisest väsinud). Seni on Yoko seal värava taga ainult üles-alla põrganud, nüüd siis tuli ikka üle ka. No eks ma röögatasin kohe ja korralikult ja siis järgmine päev oli pilt selline, et õnnelik Yoko vänderdas oma värava taga, aga hoidis sellest poole meetri kaugusele, lähemale ei tulnud. Seega, kui ikka õigel hetkel korralikult peale käratada, siis jääb midagi külge ka. Erinevalt sama vanast karjakoerast, kellele oleks kõik nagu hane selga vesi. Elu borderiga on võrreldes karjakaga ikka täiega SPA, ma ei väsi kordamast. :P

Üldiselt trenni teha on Yokoga väga mõnus, hästi motiveeritud ja usin väike päike on. Oleks ma ise ka sama usin... :) Hantliga on meil hetkel see probleem, et tüüp jookseb hantli järele, jookseb sellega rõõmsalt tagasi ja siis hakkab hantel suus auringe jooksma, mulle ta seda küll tuua ei taha. Metallhantlit veel toob, aga puithantel.... oeh. Yokole üldse meeldib igasuguseid asju tassida, metsas on ka alalõpmata mingi kaigas suus.

Mängib ta ka tihtilugu urinaga ja raevukalt nagu mingi eriti kuri koer. Muidu on tegelikult ikka mõnus ja kuulekas, näiteks kasvõi niisama lahtiselt juurdekutsumisega pole üldse probleemi, kohe tuleb. Üks asi on küll, millega ma siiani harjuda pole suutnud, et kui karjakoer püsib metsas üldiselt ka ikka 10 meetri raadiuses ega lase sind kunagi silmist, siis see border naudib jooksmist nagu hurt. Vabalt võib panna 100+ meetrit ettepoole ja lihtsalt naudib lidumist. No boonus on see, et kutsumise peale tuleb ilusasti tagasi ka. :P 
Selle on Yoko samamoodi selgeks saanud, et vannituba on üks jube koht. Meil nimelt toimuvad kõik ebameeldivad protseduurid alati vannitoas, nt puugitõmbamine, vahel kammimine, haavasidumine, küünelõikus, pesemine jms. Greta haistab juba õhust, kui mul midagi säärast plaanis on ja kaob hiirvaikselt laua alla, nüüd siis on Yoko samasugune. Kutsu, palju tahad, tüüp teeb end süldiks ja on kusagil voodi all või puuris, aga kutsumise peale juurde ei tule, kui aru saab, et ma jälle ta kasukat nokkida või küüsi lõigata tahan. Ega tola loll ole, eks. :D
Muidu on Yoko väga armas hellik, poeb koguaeg sülle ja siis joriseb ja liibub vastu ja nurub silitamist. Õudne memmekas kohe. Samas on leebe, aga mitte selline vastik pehmo, see mulle meeldib.

Greta kusjuures pole üldse armukade, kuigi aeg-ajalt üritab mingeid nn domineerimise mänge mängida, aga see võib ka sellest tulla, et tal on hetkel jooksukas ja siis on ta üldiselt alati pahuram. Kui Yokoga riidlen, siis on ka Greta alati esimene, kes saba seljas kohale tormab, et Yokokest "karistada". Sihuke korravalvur ikka. 
Muidu tavalises koduelus saavad nad omavahel hästi hakkama, õhtuti kodus rebivad ikka koos nutsu ja aelevad üksteise otsas. Toidu pärast pole ka ütlemist olnud, kuigi ma algul kartsin just seda kõige rohkem. 
Yoko on muidu täpselt samasugune õgard nagu Greta, ta sööb ka absoluutselt kõike. Hiljuti varastas laua pealt mitu tomatit, ainult tomatisabad olid pärast põrandal järel. Hapukurgipurgist on mustsõstralehed ka ära söönud näiteks... sihuke näljarott. Täna oli paprika pihta pannud, sain sellest ka ainult selle järgi aru, et köögipõrand oli paprika seemneid täis. No õnneks mu herned ja murelid jäid veel puutumata! :P 

Kusjuures Greta tundub pärast oma mürgitusevärki selgelt uimasem või rahulikum, ikka täiega vanadaam on. Ma ei teagi, kas see on sellest haigushoost või sellest, et ca 8.07 algas tal jooksukas või mis, aga käitumises on tuntav vahe sees. Metsas ka ei rapsi niimoodi hullult ringi, aga mere ääres ja siis, kui palli näeb, siis on vana pöörane Greta muidugi jälle tagasi. Mere ääres Yoko küll ühtegi mänguasja endale ei saa, palli mängides samuti mitte. Põhimõtteliselt, kui tahan Yokole palli loopida, siis peab Greta sel ajal autos olema, muidu ta rabab kõik pallid Yoko käest ära. Tavaliselt mängingi nii, et algul loobin Yokole ja siis alles võtan Greta autost välja ja siis loobin talle ja Yoko lihtsalt jookseb Gretal sabas. :)  Greta on nüüd ju ametlikult veteran ehk 8-aastane ja regasin ta kohe rõõmsalt 23.08 Balti Võitja näitusele, esimene veteraniklassi näitus. Eks näis, kuidas meil seal läheb.

Muidu ise käin hetkel SK liikumisjuhtide kursusel ja mõlemad nupsud on mul seal alati kaasas olnud. Yoko on selles mõttes ka hea mõnus koer, et kenasti lebab rihmaga aia küljes ja jälgib ümbrust, suudab ilusasti rahulikult oodata. 

Greta 8. sünnipäev

Greta sai 7. juulil juba 8-aastaseks ehk jõudis ametlikult veteraniikka! Tähistasime seda sündmust koos sõpradega Saku terviserajal - meiega olid jalutamas Bliva, Pixel, Kaspar ja Ronja. 
Greta sai kingiks kuhja närimisasju, aitäh sõpradele hea seltskonna ja maitsvate kingituste eest! Greta teeb kniksu ja tänab ning Yoko assisteerib. ;) 

Palju-palju õnne mu kullakallis, 
et jaguks ohtralt toredaid hetki ja tugevat tervist! :)

Die Hard Greta

Gretaga juhtus eelmisel kuul, täpsemalt neljapäeval, 21. mail õnnetus. Nimelt sai ta metsast kätte mingi asja, mille täpset koostist ma tuvastada ei suutnud ja puukis selle ednale sisse. Ju see mingi söök või laip oli. Paar ampsu anti Yokole ka, aga õnneks mitte eriti palju. 

Pärast tagusime veel jalgpalli ja mingil hetkel, kui lõpetasime, viskas Greta pikali puhkama. Ühel hetkel ta siis tõusis üles ja käis nagu veidi tagajalad kanged või lamama minnes sättis neid. Ma vaatasin, et imelik, et kas tõmbas jalkat tagudes koiva ära... Hakkasin siis katsuma ja veel mõtlesin, et imelik, et ei kiunatanud ju, et kui oleks haiget saanud, oleks kindlasti häälega kohe märku andnud. No igatahes oli siis kohe ja kähku aru saada, et mingi rebestus või venitus see siiski pole, Greta hakkas hoopis tuigerdama ja kuidagi kõveraks kiskuma. Sellest hetkest alates läks kõik väga kiiresti väga palju hullemaks. Järgnesid krambid ja tõmblused, tasakaaluhäired, koer põrkas vastu seinu, suust voolas tatti, silmad läksid pahempidi pähe ja see kõik nägi väga-väga hirmus välja.

Põhimõtteliselt viskasin siis igaks juhuks Yoko ka autosse ja kimasime läbi linna Loomade Kiirabisse. Helistasin sinna veel ette ning õnneks ühtegi muud kiiret patsienti polnud. Kihutasimegi läbi linna nii, et ohutuled peale ja üle ristmiku punaste fooridega ja kiirus 100... kell oli ca 22:20, kui kiirabisse helistasin, sel ajal enam õnneks linnas liiklust polnud. Greta oli mul ees jalgade juures ja terve tee muudkui rääkisin ja raputasin teda, kui ta jälle silmad pahempidi pähe keeras ja tõmblustest vappuma hakkas. See oli kole, sõna otseses mõttes tekkis tunne, et pole üldse kindel, kas ma elusa koeraga arsti juurde jõuangi... :( 

Kiirabis oli väga tore arst Liis Poopuu, kellele ma kogu südamest tänulik olen ja kes oli väga meeldiv. Tegime koos Gretale röntgeni, ta sai igasugu ravimeid nii suu kaudu kui tilgutiga veeni ja jäi ööseks kliinikusse. Arst arvas, et mingi neurotoksiin, aga lõpuks ikkagi ei õnnestunud tuvastada, mida ta sisse söönud oli. Öösel kliinikus oli Greta lõpuks oksendanud ka, aga mingeid luid või muud laibale viitavad välja ei tulnud. seega ei teagi...

Kui Greta haiglasse ööbima jäi, siis ütles arst, et üks saksa lambakoer oli samasuguste sümptomitega neil 4 (neli!) päeva sees olnud ja see tol hetkel hirmutas ikka päris ära küll.  Haiglast koju minnes ma magama küll jääda ei suutnud, esmalt kallasin pool pudelit veini sisse ja vaatasin tuima pilguga ikka pool ööd telekat. Keset ööd hakkas ka pisike Yoko oksendama, eks tal oli ka kergemalt kujul mürgitus sellest paarist ampsust tundmatust "delikatessist", mis tal Gretsu tagant tuuri panna õnnestus. Yokol muid nähte ei olnud, ainult oksendas kohutavas koguses rohtu välja - ma ei saanudki aru, millal ta enne seda nii palju sisse suutis süüa, üldse ei pannud tähele. Tuju oli tal aga rõõmus ja seega ma väga ei muretsenud.
Hommikul läksin kohe kiirabisse Gretat vaatama ja ta toodi mulle tagaruumist juba päris rõõmsameelselt kepsutavana näha. Oli arstiga juba õues pissil käinud ja tagumine koib veel natuke värises, aga muidu musitas mind lõbusa ilmega üle. Oi, mul langes ikka kivi südamelt sel hetkel!!! :) Jätsin Greta veel haiglasse tilguti alla ja lõuna ajal läksin talle järele. Arve 227 EUR ja kindlustus maksis ilusti ühe päevaga raha tagasi, mul lõpuks kuluski 30 EUR omavastutuse raha ainult.  Kirjutasin veel kliinikusse arstile ka meili ja saatsin jalkapildiga Greta pildi ja tänasin. Lõpp hea, kõik hea, aga jube hirmus kogemus oli küll, nii abitu tunne!

Jumal tänatud, et karjakoer on selline visa hing, ma olen absoluutselt veendunud, et see raevukas võitleja sisu Greta suures osas päästiski! Ja loomulikult see, et me pärast pallimängu kohe magama ei keeranud, muidu oleksin hommikul ehk surnud koera avastanud... Mu kallis-kallis Die-Hard-Greta!!! <3