Niih, Soomes käidud ja väga-väga rahul olen! :) Pilte kahjuks ei teinud, sest polnud päikest ja ilm oli üsna jahe ning sombune. Julgestuseks olid kaasas Karin, Kitty ja Jürgen - ohhh, armastan teid!!! - ning GPSi abiga leidsime õige koha päris kergesti üles, ainult korra vist panime puusse, kui GPS tuttuut ringteed ära ei tundnud. Õnneks oli roolis Jürgen, seega see jäi tema mureks, meie Kariniga targutasime niisama.
Kohaks oli niisiis Vantaa servas asuv Primal Sense Farm, kus Aino viib läbi karjatamiskoolitusi ja kus tal ka seekord oli järjest kaks gruppi, algul sheltied ja pärast šveitsi valged lambakoerad. Kahe grupi vahepeal käisime tema koertega metsas jalutamas, kambas olid Tigr, Tex, Neo, Pai, Dyna ning värskelt USAst toodud kutsikad Boots ja Chaps, kusjuures need kaks viimast olid ikka täielikud ulakad kaagid. :)
Ainol ja Jarnol pidi praegu kodus olema 9 täiskasvanud koera pluss veel need kaks USA titte, kes sobilike kodude leidmisel siiski päriseks nende juurde elama ei jää.
Mu pea on hetkel muidugi infost täiesti paks ja kõik keerleb ringi, sest juttu oli lihtsalt nii palju. Kasvataja meeldis mulle ikka väga, et mitte öelda lausa üliväga. Aino rääkis väga mõnusalt ja loogiliselt oma aretusvalikutest, olles samas ka enesekriitiline, mis jättis ainult positiivse mulje. Valikuid teeb ta arusaadavalt siis ikkagi karjatamisomadustest lähtuvalt ja seda ta kohe ka rõhutas. Meeldis, et Aino ei müstifitseeri borderit kui tõugu üle nagu meil siin Eestis kipub kombeks olema. Pigem hoopis küsis, et kas ma tahan borderit, sest see tõug on kergem kui austraallane, hihii. Good point! ;)
Minu jaoks pole vähetähtis ka asjaolu, et Aino ja Jarno jaoks ei ole raha issue ehk et see, kas mingi koer tuleb tuua USAst või käia oma visiooni elluviimiseks paaritamas tuhandete kilomeetrite kaugusel, ei ole nende jaoks probleem. Elu paraku on näidanud, et koeramaailmas on see, kas kasvataja valikud sõltuvad rahast või pigem mitte, väga tähtis. Teine väga oluline tegur minu jaoks on kindla visiooni olemasolu. Ainol ja Jarnol on see olemas.
Samuti andis Aino ülevaate, mis on USA ja briti liinide erinevus ja tundus, et mu senine arusaam, et USA liinid võiksid olla minu jaoks sobivamad, sai taas kinnitust. Nimelt lühidalt öelduna peaksid USA liinidest koerad olema tugevama natuuriga, mitte nii pehmed ning valdavalt ei esine USA liinides ka paugukartust. USA koerad pigem nö julgevad trenni tehes eksida, et ei hakka alandlikult omanikku kartma, kui aru saavad, et on midagi valesti teinud ehk teisisõnu taluvad paremini pinget ja stressi. Samuti ei ole nad väga huvitatud võõrastest inimestest, on pigem ükskõiksed, st niimoodi rõõmsalt enamasti kellegi juurde lipitsema ei lähe. Aino ütles ka seda, et mõnele just see omadus ei pidavat meeldima, et inimesed eelistavad neid nn lipitsevaid ja ülevoolavaid koeri. Karjatavad need USA borderid ka pigem kehaga, mitte nii palju silmaga.
Lisaks uurisid Aino ja Jarno, millise harrastuse jaoks mulle peamiselt kutsikat vaja ja rääkisime muuhulgas karjatamisest, nt sellest, kuidas neil see bisnes seal Vantaas üles on ehitatud. Samuti tuli juttu sõnakuulelikkusest ja Tendingu koertest, mh sellest, mis osas toberoid ja tendingud erinevad. Päris naljakas oli, et mina polnud üldse see, kes tendingud mängu tõi, vaid Aino hakkas mulle kohe mingitest konkreetsetest soome tendingutest rääkima jumalast iseenesestmõistetavalt eeldades, et ma tean neid koeri. Offkoors, teadsin loomulikult, aga ikkagi üsna muhe seik tundus. Veidi selline sürr ka. Näiteks jutt soome SK tegijatest stiilis, et "kuule, see Elina Niemi Njodi, sa tead nagunii seda koera, eks, et vaata, me tegime... jne jne! Mul läksid esimese hooga silmad ikka päris suureks. :)
Tol hetkel oli täielik dejavu nagu eelmises postituses kirjutasin, et Gretat tahtes arvati, et mu blond pea ja roosad küüned sobiks pigem labradori jaoks. Nüüd oli taas kerge äratundmishetk, et Aino kohe kompas, kas mina kui SK inimene tahan ikka tegelikult ka tema liini, et äkki ikka Tending... kusjuures küsis veel, et miks mitte Tending. Kinnitasin, et jah, see on läbimõeldud otsus. :P
Aino arvas, et äkki võiks see potentsiaalne paaritus aset leida suvel. Paaritus ilmselt on siis Toberoi Isar "Ryo" X Toberoi Dakota "Dyna".
Emase ehk Dyna valik on kindel, isane võib veel muutuda, esialgselt on selleks siis Ryo. Nimelt Ryo terviseuuringud tehakse ära nüüd millalgi kevadel ja kui need on OK, siis ilmselt läheb ta isasena loosi.
Ryo pidi olema väga sõbralik ja tasakaalukas ja lisaks kõrge energiatasemega. Dyna omakorda pidi olema tagasihoidlik ja nn ühe inimese koer, kes samas aga ei lase tööd tehes ennast ümbritseval üldse häirida, st ei teistest koertest ega inimestest.
Igatahes on kavas lähiajal uuesti tagasi minna ja Ryo ning Dyna veel kord üle vaadata, sealjuures ka vaadata, kuidas nad karjatavad.
Pöidlad pihus! :)
Ah jaa, see oli ka tore, et sain oma puust soome keelega hakkama ja Aino ja Jarno said must aru. Aino on ülikoolis põgusalt ka eesti keelt õppinud ja Jarno arvas, et äkki peaksin hakkama Ainoga ainult eesti keeles rääkima, et siis talle tuleb ehk midagi sellest keelest meelde ka. Aga noh, ma täitsa teadlikult ei kavatse nendega inglise keeles rääkida, muidu ma ei õpigi kunagi soome keelt selgeks. :)
Pildid: Aino Pikkusaari
