Esmaspäeval oli päris hullumeelne päev. Nimelt tulin lõuna ajal koju, võtsin Yoko tööle, et ta seal buldogipreiliga möllates end natuke väsitaks. Siis koju, Yokole söök ja lootus, et ehk on väsinud ja jääb magama. Siis haarasin Greta ja kimasin meie viimasesse koeramassaaži tundi. Me nimelt Gretaga oleme seda nüüd sügisest alates õppinud, st mina õpin, Greta naudib. Kui arvestuse ka ära teen, siis antakse mulle isegi diplom.
Esmaspäeval oli Grets ikka täiesti fenomenaalne, kui muidu tunni algul ikka siputab ja pöörleb, ei suuda kohe rahuneda, siis seekord viskas külili ja peaaegu jäi magama. No ikka täiega mõnules. :)
Lasin natuke enne tunni lõppu jalga, viisin Greta koju ja haarasin omakorda Yoko, et minna temaga Tiina Toometi kliinikusse esimeses kutsikakooli tundi. Ega mingisse niisama nn tavalissse kutsikakooli poleks viitsinud minema hakata, aga Kersti Sekseli metoodika järgi üles ehitatud kutsikate eelkool paelus küll. Mitte, et ma arvan, et sealt enda jaoks mingi tohutu uue teadmise saan, seda mitte. Aga Kersti Sekseli metoodika pakub lihtsalt huvi, et tahtsin näha, mismoodi need tunnid täpselt üles on ehitatud.
Kersti Seksel on nimelt oma erialal maailmas tuntud nimi, mitu korda Eestiski loenguid andmas käinud. Tema vanemad põgenesid Eestist pärast II Maailmasõda ning ta on lõpetanud Austraalias Sydney ülikooli veterinaarteaduskonna. Pärast seda töötas ta mõnda aega väikeloomade tavapraksises ning seejärel spetsialiseerus käitumisteraapiale. Kersti Seksel alustas 1992 kutsikate eelkooliga (Puppy PreSchool), millest nüüdseks on saanud lausa registreeritud kaubamärk. Kersti Sekselil on magistrikraad kutsikate sotsialiseerimise ja treeningprogrammide alal ning ta on mitme kolledži ja ühingu liige, tunnustatud lektor ja Austraalia Loomaarstide Ühingu endine president. Lisaks on tal loomulikult ka ports erialaseid teadustiitleid.
Kutsikakooli kohta üks artikkel SIIN.
Seda kutsikakooli viivad korraga läbi kaks juhendajat (üks arst ja üks abiline) ning tunnis on korraga 5 kutsikat. Peale Yoko oli veel skye terjer, brabandi grifoon, berni alpi karjakoer ja samojeedi koer. Esimese tunni teemaks oli rahunemine, kaasa pidi võtma koera aseme ja siis kutsikas pidi seal omaniku kõrval suutma rahulikult olla. Omanikud siis osalesid nagu mingis vestlusringis, said küsimustele vastuseid ja nõuandeid. Ütleme nii, et ma kohe pole harjunudki sellega, et minu koer on klassi priimus. Greta omal ajal oli ju igalpool ikka rüblik ja pätt. Yoko on aga täielik ingel. Ma võtsin talt rihma üldse ära, sest ta kuulas niisamagi sõna. Algul tundis natuke teiste kutsikate vastu huvi, aga kui keelasin ja küpsetatud maksa pakkusin, siis olin kohe mina A ja O. Tunni lõpus chillis mul süles, väänutas ja mõnules. Eks me saimegi tunnis kõige vähem tähelepanu, sest mul polnud nagu mingit otsest probleemi ka, mille kohta nõu küsida ja Yoko kuulas ju kenasti sõna. Juhendaja muudkui ohkas Yoko suunas, et isssssand kui tubli, issssand kui hästi kuulab sõna jne. Ahh, mul oli kohe niiiii uhke tunne!!! :D
Kogu tund oli selline rahulik ja mõnusa õhkkonnaga. Too skye terjeri tädi küll suutis mul esimese 10 minutiga vererõhu üles ajada, aga lõpus suutsin juba rahuneda ja tast mööda vaadata. Esiteks mulle käib pinda, kui inimene laseb oma koera pläraki sinu koera saba alla nuhkima nii, et pead ekstra ütlema, et palun võtke oma koer ära. Elementaarne viisakus, et sa küsid enne teise koera omaniku käest, kas ta lubab sinu koera oma koera nuuskima. Eriti veel kutsikat ja selja tagant! No ja loomulikult oli sama tädi see, kes kõige rohkem rääkis ja suht terve tunni pidime tema "ülierilisi" probleeme kuulama. Ja kui juhendajad midagi soovitasid, siis loomulikult oli ta maailma tark ning vaidles kõigele vastu. Kusjuures juhendajate soovitused olid minu arvates väga asjalikud ja 99% ma olin kõigega nõus. Oeh.
Bernika omanik tundus täitsa mõistlik proua, tal oli enne ka bernikas olnud. Samojeed vingus üsna palju ning tundus lihtsalt ülemeelik, vajades ilmselgelt omanike poolt konkreetsemat kätt ja selgemaid piire. Brabandiga tibi oli suht teiselt planeedilt, hõljus nagu teises dimensioonis, jutt oli kohati vähe segane. Koer oli ka kotis ja polnud veel kordagi õues käinud, ise oli ainult kaks nädalat noorem kui Yoko... Juhendajad hakkasid ka kohe rääkima, et appike, palun viige koer õue ja sotsialiseerige enne, kui hilja. Kirjutan nelja käpaga alla.
Karin ütles tabavalt, et eks ma vist pidingi sellepärast sinna kutsikakooli minema, et näha, millised kummalised koeraomanikud nn päris maailmas eksisteerivad... hahahaa. :P Ma ausalt tundsin ennast seal nagu täiega nohik oma nohikust koeraga. Kui küsiti, kas te ikka koertele istumist olete õpetanud ja kas te üldse oskate seda õpetada, siis vaadati minust läbi ja mööda ja ma sain aru, et see küsimus ilmselgelt ei olnud mulle suunatud. :D
Ei, tegelikult oli päris mõnus, lähen järgmisel esmaspäeval hea meelega uuesti. Saan end targana tunda (skye terjeri tädi muidugi on mulle "tugev" konkurent) ning Yoko näeb elu ja saab uusi kogemusi, see viimane ju ongi mu peamine eesmärk. :)
