Yoko kodus

Päkapikk kodus! :) Vaatamata Soomes purunenud rehvile saime mugavalt kohale, Garmin juhatas kenasti ja ilma probleemideta õigesse kohta. Kohapeal siis Jarno aitas rehvi Nestest ostetud rehvivahuga täis lasta ja täna sain siin kodulähedases rehvitöökojas vahu lasta välja puhastada ning rehvi parandatud. Kusjuures vaht maksis 14 EUR, parandus ja puhastus kokku 12 EUR. Tundub, et Soomest kutsikat tuues tuleb juba eos arvestada, et terve rehviga see ei õnnestu, sest kui Karinile Kitty tõime, siis oli ka rehvijama ju. :)

Aga kutsikad olid vahvad. Algul ma küll vaatasin, et oota mida, et need ei ole ju üldse uljad rappijad nagu karjakoera kutsikad. Algul pigem jooksid kapi alla peitu ja külalised neid küll ei huvitanud. Aga kui natuke piilusid, siis tulid juurde ja sain Yokole süüa anda ja urisevat söödikut silitada. Yoko oli selgelt temperamentsem, sööb urisedes, mängib urisedes ja tagasiteel autos puuris tegi korralikku seakisa! No ütleme nii, et seda seakisa ta tegi ka öösel puuris ja üksi koju puuri jättes. Ma loodan, et väga kaua karjuda ei jaksa. Aga täna öösel küll ärkas keset ööd üles, siis räuskas natuke, sai vaigistamiseks mänguasja, siis jäi vait ja hakkas mänguasja rappima, kuni mul sellest kahju hakkas ja puurist ära võtsin. Siis häälitses veits aega edasi ja jäi vakka.

Piss tuleb ikka tihtilugu paberile ja tihtilugu ka niisama põrandale, aga õues küll väga pissida ei viitsi, pigem sööb muru ja uurib niisama ringi. Muidu mopiga lasen küll vist mingi 3x vähemalt päevas mööda põrandaid, hull kogus mulda ikka vedeleb siin, kui vaipu enam maas pole. Kohe jääb kogu sodi silma.

Muidu on Yoko kontaktne ja selline nagu tundlik või reageeriv. No näiteks kui läheb toalille rappima ja ma keelan, siis kohe kuulabki. Karjakoera kutsikas küll sõna ei kuulaks, tõmbaks ikka lille potist välja. Samas pole Yoko arg, aga on lihtsalt selline teistsugune. Kui Gretale selga ronis ja Greta lärises, siis lendas kutsikas küll alandlikult eemale, aga kohe oli jälle rõõmsalt vänderdades platsis. Ühe korra hüppas lõrinal hammastega Gretale koonu kinni ka, õnneks Gretale oli see vist nii ootamatu, et selline kääbik nii võib teha, et ta lasi sel üsna rahulikult sündida. Muidu Yoko ikka keksib vahel Greta ees ja kui Greta siis teda uurima läheb, siis on kohe padinal mu jalgade juures, et selline sihikindlalt tema suunas liikuv karjakas tundub vist päris kole suurus Yoko jaoks. Aga noh, vänderdab ja hüpleb ikka. Samas rohkem otsib kontakti minuga kui Gretaga.

Käisime täna Kariniga põllul ja no kari karjakoeri oli Yoko arust ikka päris koledad loomad, värises mul süles ikka enamus ajast. Tuul oli ka vist kole. No ma loodan, et see kääbik ikka kosub ja muutub rohkem koera moodi koeraks.

Saba Yokol üldse lipub päris usinasti, selline täitsa muhe asjataja on. Ma alguses ikka väga pelgasin, et äkki on liiga pehme ja pole minulik tõug ja äkki ma ei suuda teda kuidagi nagu omaks võtta, aga põhimõtteliselt olin eilse õhtuga müüdud. Istusin nina kutsika karvades, musitasin ja silitasin õnnis naeratus näol. Ikka väga palju mugavam on kui karjakas. Ma loodan, et jääbki nii. :P 

Koju jõudes oli küll tunne nagu see loom oleks siin koguaeg elanud. Greta suhtus ka leebelt ja küll mõningase hämmeldusega, aga viisakalt. Eks ma ikka hoian end kui vibu sirgena ja viskevalmis ja passin peale, kui siin mingi kiiremad mängutuurid üles võetakse. Üldiselt omavahel nad muidugi ei mängi veel eriti, sest kaaluvahekord on selgelt Yoko kahjuks ja ta on ikka väga väike ja äbarik alles. Krinx muidugi susiseb, aga mitte eriti hullult, pigem on selline põlglik ja hoidub kõrgematesse sfääridesse. Yoko ta vastu erilist huvi üles ei näita.

Ma küll arvasin, et pääsen sellest totakast borderite-kaalumise-ja-mõõtmise aktsioonist, mida vist suurem enamus eesti borderiomanikest harrastab, aga oh ei. Kasvataja soovis, et ma ikka iga nädal kutsikat kaaluksin, neil mingi oma pesakondade statistika vmt. No täna ma siis kaalusin, kaalus täpselt 4 kg.

Muidu kasvatajalt saime 4 mänguasja, Toberoi kenneli autokleepse, Hurtta kutsikatraksid, Nutrolini õli, Aptus Multipuppy pulbri, külmakoti toore kraamiga (põdraliha, kellegi magu, purustatud üdiga kondid, külmutatud juurikamögla jm). Aino ja Jarno pidasid ka väikese loengu toorega toitmise, koerte pidamise jms kohta. 

No täna õhtul üritasin natuke mingit SK moodi asja teha, aga no mitte midagi ei tulnud välja. See kutsikas rippus mu viineritükiga käe küljes ja ma ise olin täiega koba, sest Yoko on nii pisike ja pehme ja sült. Üritasin veel klikkerit tutvustada, aga see elukas hüppas jälle täiega mulle kätte kinni nii, kui viineri lõhna tundis. Hull näljarott. Eks ma üritan homme uuesti. :)