Ja saabuski 2015...

Ja saabuski 2015... täis uusi ootusi ja uusi lootusi. Kes oleks veel aasta tagasi osanud arvata, et nüüd on mul kodus selline väike armas Yoko... :) 

Eelmise aasta viimasel päeval käisime Kitty, Poppy ja Kariniga Vaidasoo heinamaadel jalutamas, kuigi väga vastikult lörtsine ja märg oli, aga vähemalt soe. Kuigi mul olid imemõnusad Crocsi saapad jalas, mille alumine osa on kummiga kaetud, et vett sisse ei lase, siis ikkagi oli see lörts nii sügav, et kõik tuli üle ääre ja jalad olid lõpuks ikkagi läbimärjad. Aga jalutuskäik ise oli mõnus. :)

Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis nelja koera korraga ühe pildi peale istuma saada oli võimatu. :P

Pärast tagasi kodus sõime ja beebi natuke möllutas veel ja keeras siis magama. Siinkandis on küll juba jõulust saadik paugutatud ja no ega eilne päev kuidagi erinenud. Juba vist kella 19 ajal hakkasid esimesed paugud pihta ja enne südaööd mürises ikka non-stop vähemalt paar tundi järjest. Greta ikka kipub akna peale karjuma hüppama, aga no lõpuks ta enam isegi ei viitsinud. Kutsikas selle Greta haukumisega kaasa ei lähe, magab edasi. 

Paugud Yokot toas olles õnneks ei häiri, õues ükspäev vaatas küll ehmunud pilguga, kui asi päris kõvaks juba läks. No ütleme, et südaöö paiku, kui juba akna taga ka ilutulestikust valgeks läks, hakkas Yoko küll rahutult ringi siblima. Seega läksime vannituppa ära ja seal ta jauras niisama ringi, mängis ja näris mu käsi. Õnneks lukku või kangeks ei tõmmanud ennast. Ja pärast, kui valgusefektid päris akna taga enam ei säranud, vaid ainult paugud veel olid, siis mängis ja sõi ja paugud üksi enam ei seganud.

Muidugi on Yoko ikka väga palju pehmem koer kui Greta ja mul võtab sellega harjumine ikka veel veidi aega. Üldiselt tundub siiski päris vahva tegelane, selline üdini nunnu ja armastusväärne väike pugeja. :)

Ilusat ja vinget Uut Aastat! :)