Uued mängusõbrad

Panen endale info mõttes kirja, et täna oli esimene päev, kui Yoko-tibu oli terve tööpäeva üksi kodus ehk et ma ei käinud teda lõuna ajal pissitamas ja söötmas. Õhtul ca kella 16:45 paiku koju jõudes oli kerge värin küll sees, et mida ta korraldanud on... kõige rohkem kartsin, et äkki on terve päeva röökinud või riidekapist asjad välja tõmmanud ja mu kleidikogu puruks rebinud. Vot kleitidest oleks mul küll siiralt kahju, naabritest mitte nii väga.

Aga pisike nunnu oskab üllatada, ka positiivselt. Ajalehe peale oli küll pissitud, natuke junne ka, aga ei midagi hullu. Tundus, et ta ülemäära midagi lammutanud polnud ka. Pappkast oli voodisse veetud ja voodil olid ilmselged tallumisjäljed. Seega ilmselt on voodisse pääsemine selgemaks saanud. Samas tundub, et kui Gretaga koos müdistadaei saa, siis seda ülekeemist ei toimu ja saab hakkama küll. Homme katsetan jälle, mis saab, kui lõuna ajal kodus ei käi. Gretaga omal ajal käisin ka ju esimese kuu kodus, mitte rohkem. 

Kusjuures, kui koju tulin, siis mingit hullu rõõmuröökimist polnud, ilmselgelt hakkab aru saama, et rõõmustada võib vaikselt ka, kohe muidugi kiitsin, kui "noodid" vaiksemaks tõmbas. Tundus, et töötab.

Pärast tööd käisime pargis, kus Yoko kohtus beagle Brunniga, keda ta enam ei pelga. Vastupidi, tõmbasid jooksutiirud üles ja möllasid mõnuga. Yoko urises ka nende maadlusseansside ajal, aga Brunni õnneks ei pahandanud. Brunniga me kohtume sageli hommikul ka, kuna nad elavad meie kõrvaltänavas. Algul Yoko pelgas teda, aga tundub, et kui talle harjumiseks aega anda, siis saab üle. Kuigi Brunni on emane, siis meeldib ta sellegipoolest ka Gretale, mis on ainult boonuseks.

Pärast liitus meiega veel norwichi terjer Välk, kes algul tundus veits kahtlane tüüp, kusjuures ka Gretale. Natuke harjumist ja Yoko juba hakkas tutvust sobitama ning Greta lõpetas ka oma kurgupõrina ära. Välk muidugi oli madal ja paks, väga liduda ei viitsinud.

Tundus, et need koeraomanikud saavadki tööpäeva õhtuti seal pargis kokku ja koerad siis suhtlevad ja omanikud ka suhtlevad. Smalltalk ühesõnaga. Kuna Eesti on väike, siis minu juuksur on Brunni omaniku sõber ja tegelikult kuulsin neist "mänguõhtutest" juba varem tema kaudu, aga ega ma ilmselt regulaarseks külastajaks küll ei hakka. Metsas ja põllul on ikka etem, eriti, kui õhtud juba valgeks lähevad. :)

Pargis ei saanud arugi, aga kui koju jõudsime, siis vaatasin kella pealt, et olime 1 tund ja 15 minutit õues olnud ja mul sõrmed täitsa külmetasid ja terve kere ka, kuigi olin soojalt riides. Päris vastik ikka see pargis passimine, metsas kõndides saab hoopis rohkem sooja. Yoko keeras end kohe kolksuga põrandale magama, mis oli mõnevõrra üllatav. Pärast eilset kutsikakooli ta küll nii väsinud polnud, kuigi seal olid ka ju uued koerad ja emotsioonid. Aga kutsikakoolist kirjutan järgmisel korral, praegu ei viitsi. Üldiselt võin etteruttavalt öelda, et jäin rahule. :)