Esmaspäeval käiisme Yokoga taas kutsikakoolis. Seekord oli peamiselt juttu vaktsineerimisest ja parasiiditõrjest, samuti said kutsikad omavahel suhelda ja neile tutvustati kliinikulauda, katsuti kõrvu, vaadati hambaid jms.
Minu üllatuseks oli seal lausa kaks omanikku, kes olid oma kutsikat üksnes korra rihmast lahti lasknud, muidu jalutavad ainult rihmaga. Üks oli skye terjeri tädi ja teine see kotikoera tsikk. No mul läksid silmad ikka väga-väga suureks. Lihtsalt ei kujuta ettegi, kuidas on võimalik kutsikaga koos elada nii, et ei lase tal üldse vabalt möllutada. Igatahes sai mulle selgeks, et päriselt on ka olemas inimesed, kes isegi ei mõtle dimensioonis, et läheks koertega põllule või metsa ja kõnniks seal mingi nt 7 km ringi. Tahaks kohe minna ja raputada mõnda koeraomanikku...
Tunni lõpus lasti siis kutsikad omavahel suhtlema ka ja no Yokot teised koerad küll ei huvitanud, ainult bernikaga tahtis natuke ninad kokku panna. Muidu aga oli selline veidi murelik või selline, et koguaeg pakkus kontakti. See polnud muidugi mingi ilus kõrvalkõnd, aga põhimõtteliselt ülipüüdlikult jälitas mind ilusa pilgukontaktiga, kui ma ruumis teiste koerte ja omanike vahel ringi jalutasin. Arg ta polnud, aga teised kutsikad oleks tema arvates võinud vist pigem olemata olla. Lõpuks lasi küll jalga, läks üksi taharuumidesse ringi uurima. Tiina Toomet arvas, et "Yokost tuleb küll üks väga hea dressuurikoer teil". Hahahahaaaa. Minu arust on ta selline tüüp, et vajab kõigeks lihtsalt oluliselt rohkem aega kui karjakakutsikas, kes tormab lihtsalt pea ees tulle ja jääb ikka ellu. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar