Die Hard Greta

Gretaga juhtus eelmisel kuul, täpsemalt neljapäeval, 21. mail õnnetus. Nimelt sai ta metsast kätte mingi asja, mille täpset koostist ma tuvastada ei suutnud ja puukis selle ednale sisse. Ju see mingi söök või laip oli. Paar ampsu anti Yokole ka, aga õnneks mitte eriti palju. 

Pärast tagusime veel jalgpalli ja mingil hetkel, kui lõpetasime, viskas Greta pikali puhkama. Ühel hetkel ta siis tõusis üles ja käis nagu veidi tagajalad kanged või lamama minnes sättis neid. Ma vaatasin, et imelik, et kas tõmbas jalkat tagudes koiva ära... Hakkasin siis katsuma ja veel mõtlesin, et imelik, et ei kiunatanud ju, et kui oleks haiget saanud, oleks kindlasti häälega kohe märku andnud. No igatahes oli siis kohe ja kähku aru saada, et mingi rebestus või venitus see siiski pole, Greta hakkas hoopis tuigerdama ja kuidagi kõveraks kiskuma. Sellest hetkest alates läks kõik väga kiiresti väga palju hullemaks. Järgnesid krambid ja tõmblused, tasakaaluhäired, koer põrkas vastu seinu, suust voolas tatti, silmad läksid pahempidi pähe ja see kõik nägi väga-väga hirmus välja.

Põhimõtteliselt viskasin siis igaks juhuks Yoko ka autosse ja kimasime läbi linna Loomade Kiirabisse. Helistasin sinna veel ette ning õnneks ühtegi muud kiiret patsienti polnud. Kihutasimegi läbi linna nii, et ohutuled peale ja üle ristmiku punaste fooridega ja kiirus 100... kell oli ca 22:20, kui kiirabisse helistasin, sel ajal enam õnneks linnas liiklust polnud. Greta oli mul ees jalgade juures ja terve tee muudkui rääkisin ja raputasin teda, kui ta jälle silmad pahempidi pähe keeras ja tõmblustest vappuma hakkas. See oli kole, sõna otseses mõttes tekkis tunne, et pole üldse kindel, kas ma elusa koeraga arsti juurde jõuangi... :( 

Kiirabis oli väga tore arst Liis Poopuu, kellele ma kogu südamest tänulik olen ja kes oli väga meeldiv. Tegime koos Gretale röntgeni, ta sai igasugu ravimeid nii suu kaudu kui tilgutiga veeni ja jäi ööseks kliinikusse. Arst arvas, et mingi neurotoksiin, aga lõpuks ikkagi ei õnnestunud tuvastada, mida ta sisse söönud oli. Öösel kliinikus oli Greta lõpuks oksendanud ka, aga mingeid luid või muud laibale viitavad välja ei tulnud. seega ei teagi...

Kui Greta haiglasse ööbima jäi, siis ütles arst, et üks saksa lambakoer oli samasuguste sümptomitega neil 4 (neli!) päeva sees olnud ja see tol hetkel hirmutas ikka päris ära küll.  Haiglast koju minnes ma magama küll jääda ei suutnud, esmalt kallasin pool pudelit veini sisse ja vaatasin tuima pilguga ikka pool ööd telekat. Keset ööd hakkas ka pisike Yoko oksendama, eks tal oli ka kergemalt kujul mürgitus sellest paarist ampsust tundmatust "delikatessist", mis tal Gretsu tagant tuuri panna õnnestus. Yokol muid nähte ei olnud, ainult oksendas kohutavas koguses rohtu välja - ma ei saanudki aru, millal ta enne seda nii palju sisse suutis süüa, üldse ei pannud tähele. Tuju oli tal aga rõõmus ja seega ma väga ei muretsenud.
Hommikul läksin kohe kiirabisse Gretat vaatama ja ta toodi mulle tagaruumist juba päris rõõmsameelselt kepsutavana näha. Oli arstiga juba õues pissil käinud ja tagumine koib veel natuke värises, aga muidu musitas mind lõbusa ilmega üle. Oi, mul langes ikka kivi südamelt sel hetkel!!! :) Jätsin Greta veel haiglasse tilguti alla ja lõuna ajal läksin talle järele. Arve 227 EUR ja kindlustus maksis ilusti ühe päevaga raha tagasi, mul lõpuks kuluski 30 EUR omavastutuse raha ainult.  Kirjutasin veel kliinikusse arstile ka meili ja saatsin jalkapildiga Greta pildi ja tänasin. Lõpp hea, kõik hea, aga jube hirmus kogemus oli küll, nii abitu tunne!

Jumal tänatud, et karjakoer on selline visa hing, ma olen absoluutselt veendunud, et see raevukas võitleja sisu Greta suures osas päästiski! Ja loomulikult see, et me pärast pallimängu kohe magama ei keeranud, muidu oleksin hommikul ehk surnud koera avastanud... Mu kallis-kallis Die-Hard-Greta!!! <3