Elust-olust

Mõtlesin, et kirjutan natuke niisama elust-olust ehk tavalisest argipäevast. Nimelt on mul hetkel puhkus ja võiks nagu trennitegemisele panustada ja eks ma üritan ka. Eile tegime SK, täna õhtul lähme Aivo jäljetrenni. Kavatsen Yokoga 16.08 minna EVLÜ mitteametlikule hobijälje võistlusele, et seega ilmselt võiks trenni ka teha. 

Just mõtlesin, et Greta pole ka kunagi nii palju mind hammustanud nagu see väike Yoko. Täitsa müstiline, kuidas ma pean trennis vaatama, et ta jälle mulle kogemata hammastega kätte ei hüppaks. Vahepeal on mul ikka sõrmed pooleks ka olnud, kui see tüüp jälle oma nutsust mööda kargab ja raksaki hammastega mulle kätte. Valus-valus. Korra on küüntega mul püksid lõhki hüpanud nii, et jalg oli ka alt verine. Ikka jubedalt tõmbab enda käima. 
Ükspäev, kui töölt koju tulin, siis tüüp rõõmustas nii, et hüppas oma 80cm kõrgusest beebiväravast üle nagu vana sportlane (nad ei ole üksi kodus olles Gretaga kunagi ühes toas, ainult läbi värava saavad suhelda, sest ma ei taha, et Yoko Gretal seljas elaks ja tahan, et ta oleks õhtul minuga tegelemise ajaks puhanud, mitte päeval Gretaga mängimisest väsinud). Seni on Yoko seal värava taga ainult üles-alla põrganud, nüüd siis tuli ikka üle ka. No eks ma röögatasin kohe ja korralikult ja siis järgmine päev oli pilt selline, et õnnelik Yoko vänderdas oma värava taga, aga hoidis sellest poole meetri kaugusele, lähemale ei tulnud. Seega, kui ikka õigel hetkel korralikult peale käratada, siis jääb midagi külge ka. Erinevalt sama vanast karjakoerast, kellele oleks kõik nagu hane selga vesi. Elu borderiga on võrreldes karjakaga ikka täiega SPA, ma ei väsi kordamast. :P

Üldiselt trenni teha on Yokoga väga mõnus, hästi motiveeritud ja usin väike päike on. Oleks ma ise ka sama usin... :) Hantliga on meil hetkel see probleem, et tüüp jookseb hantli järele, jookseb sellega rõõmsalt tagasi ja siis hakkab hantel suus auringe jooksma, mulle ta seda küll tuua ei taha. Metallhantlit veel toob, aga puithantel.... oeh. Yokole üldse meeldib igasuguseid asju tassida, metsas on ka alalõpmata mingi kaigas suus.

Mängib ta ka tihtilugu urinaga ja raevukalt nagu mingi eriti kuri koer. Muidu on tegelikult ikka mõnus ja kuulekas, näiteks kasvõi niisama lahtiselt juurdekutsumisega pole üldse probleemi, kohe tuleb. Üks asi on küll, millega ma siiani harjuda pole suutnud, et kui karjakoer püsib metsas üldiselt ka ikka 10 meetri raadiuses ega lase sind kunagi silmist, siis see border naudib jooksmist nagu hurt. Vabalt võib panna 100+ meetrit ettepoole ja lihtsalt naudib lidumist. No boonus on see, et kutsumise peale tuleb ilusasti tagasi ka. :P 
Selle on Yoko samamoodi selgeks saanud, et vannituba on üks jube koht. Meil nimelt toimuvad kõik ebameeldivad protseduurid alati vannitoas, nt puugitõmbamine, vahel kammimine, haavasidumine, küünelõikus, pesemine jms. Greta haistab juba õhust, kui mul midagi säärast plaanis on ja kaob hiirvaikselt laua alla, nüüd siis on Yoko samasugune. Kutsu, palju tahad, tüüp teeb end süldiks ja on kusagil voodi all või puuris, aga kutsumise peale juurde ei tule, kui aru saab, et ma jälle ta kasukat nokkida või küüsi lõigata tahan. Ega tola loll ole, eks. :D
Muidu on Yoko väga armas hellik, poeb koguaeg sülle ja siis joriseb ja liibub vastu ja nurub silitamist. Õudne memmekas kohe. Samas on leebe, aga mitte selline vastik pehmo, see mulle meeldib.

Greta kusjuures pole üldse armukade, kuigi aeg-ajalt üritab mingeid nn domineerimise mänge mängida, aga see võib ka sellest tulla, et tal on hetkel jooksukas ja siis on ta üldiselt alati pahuram. Kui Yokoga riidlen, siis on ka Greta alati esimene, kes saba seljas kohale tormab, et Yokokest "karistada". Sihuke korravalvur ikka. 
Muidu tavalises koduelus saavad nad omavahel hästi hakkama, õhtuti kodus rebivad ikka koos nutsu ja aelevad üksteise otsas. Toidu pärast pole ka ütlemist olnud, kuigi ma algul kartsin just seda kõige rohkem. 
Yoko on muidu täpselt samasugune õgard nagu Greta, ta sööb ka absoluutselt kõike. Hiljuti varastas laua pealt mitu tomatit, ainult tomatisabad olid pärast põrandal järel. Hapukurgipurgist on mustsõstralehed ka ära söönud näiteks... sihuke näljarott. Täna oli paprika pihta pannud, sain sellest ka ainult selle järgi aru, et köögipõrand oli paprika seemneid täis. No õnneks mu herned ja murelid jäid veel puutumata! :P 

Kusjuures Greta tundub pärast oma mürgitusevärki selgelt uimasem või rahulikum, ikka täiega vanadaam on. Ma ei teagi, kas see on sellest haigushoost või sellest, et ca 8.07 algas tal jooksukas või mis, aga käitumises on tuntav vahe sees. Metsas ka ei rapsi niimoodi hullult ringi, aga mere ääres ja siis, kui palli näeb, siis on vana pöörane Greta muidugi jälle tagasi. Mere ääres Yoko küll ühtegi mänguasja endale ei saa, palli mängides samuti mitte. Põhimõtteliselt, kui tahan Yokole palli loopida, siis peab Greta sel ajal autos olema, muidu ta rabab kõik pallid Yoko käest ära. Tavaliselt mängingi nii, et algul loobin Yokole ja siis alles võtan Greta autost välja ja siis loobin talle ja Yoko lihtsalt jookseb Gretal sabas. :)  Greta on nüüd ju ametlikult veteran ehk 8-aastane ja regasin ta kohe rõõmsalt 23.08 Balti Võitja näitusele, esimene veteraniklassi näitus. Eks näis, kuidas meil seal läheb.

Muidu ise käin hetkel SK liikumisjuhtide kursusel ja mõlemad nupsud on mul seal alati kaasas olnud. Yoko on selles mõttes ka hea mõnus koer, et kenasti lebab rihmaga aia küljes ja jälgib ümbrust, suudab ilusasti rahulikult oodata.