Meie elus juhtus kaks nädalat tagasi täpselt selline asi, mille kohta ma olin koguaeg mõelnud, et meiega see küll ei juhtu... ehk et Yoko kadus ära. Tulin õhtul keraamikast koju ja mõtlesin, et kas lähen kohe koertega välja või natuke hiljem ja siis otsustasin, et olen "hea omanik" ja lähen kohe ja teen natuke pikema ringi. No ütleme nii, et olin tõepoolest "hea" omanik, sest suutsin Yoko suht esimeste minutitega ära kaotada...
Nimelt on meie kodust 3 maja edasi kohe metsatukk, kus iga päev jalutamas käime ja õhtuti, kui autosid pole (meie tänaval pole neid tegelikult kunagi palju), siis tihti ma ei keeragi metsa, vaid kõnnin mööda meie tänavat edasi, sest see on valgustatud ja lõpuosas nagunii maju enam pole, ainult mets mõlemal pool valgustatud tänavat. Siis õhtuti tihti kõnningi seal laternate all ja koerad on lahti. No lasin siis sel korral Yoko esimesena lahti ja Greta oli veel rihmas. Yoko kimas kohe harjumuspäraselt metsa ja ma siis hakkasin kutsuma, et tulgu tänava peale tagasi, et seekord kõnnime mööda tänavat. Imelik oli see, et Yoko ei tulnud tagasi ja no tema pole kindlasti see koer, kes mingit jama sööma hakkaks või lihtsalt sõna ei kuulaks. Loomi meil siin ka ei ole, kelle järele minema joosta. Ehk et see, kui Yoko kutsumise peale tagasi ei tule, on ikka väga imelik olukord.
Algul kutsusin suht kaootiliselt, kui ta ei tulnud, siis kurjalt, täiega veel vihastasin, et mismõttes ei tule. Arvasin, et äkki leidis mingi raipe ega lasknud seetõttu Gretat ka lahti. Mingi hetk sain aru, et pagan, Yoko vist ei tulegi tagasi... Keerasin siis ise ka metsa, et kus põrgut ta redutab. Eks siis hakkas juba natuke kõhe, et imelik oli, et koera ei ole. No ja siis kuulsin kusagil nagu kauguses niutsumist ja no siis vajus küll süda saapasäärde, kohe teadsin, et midagi on valesti. Kohe.
Kohutvalt häiriv oli, et ma ei saanud absoluutselt aru, kus poolt niutsumine tuleb ja kui käskisin Gretal Yokot otsida, siis Greta natuke nagu vaatas ja siis kaotas täiega huvi. Ja siis kadus niutsumine ka ära... Selleks hetkeks oli mul süda juba musta muret ääreni täis. Üsna ruttu sain aru, et ega ma seal pimedas metsas teda üles ei leia ja helistasin siis ühele naabrile, et ta oma kahe labradoriga appi tuleks. Lõpuks otsisime siis Yokot kokku viiekesi, lisaks kolm koera ja taskulambid ja nii 4 tundi, aga täiesti tulutult. Algul kammisime metsa mitu korda läbi, vaatasime ümbruskonna hoovid läbi, põhimõtteliselt kõõlusime taskulampidega võõraste inimeste aedade otsas, siis tiirutasime autodega ringi... täiesti nulltulemus. Väljas oli -16C ja ütleme nii, et ega see mulle just lootust ei süstinud. Seda enam, et pärast 4 tundi otsimist jõudsin ise koju täielikus vappekülmas ja isegi kuum dušš ja hunnik tekke ei tenud olemist sugugi soojemaks. Lootus oli niisiis nullis.
Ikka terve film käis silme eest läbi, võibolla see tagantjärele tundub kuidagi vale, aga mul oli nii kahju, et kogu mu metsik jäljetöö valu ja vaev on olnud asjata, nii suured plaanid on ju tulevaks hooajaks ja nii palju vaeva on nähtud ja et kõik mahavisatud. Ma olen üsna realistlik inimene, et arvestades seda niutsumist, arvasin kohe, et koer on vähemalt vigastatud ja arvestades seda külma, olin väga kindel, et vigastatud koer ööga ellu ei jää. Ja nii imelik on tagantjärele mõelda, aga tol hetkel ma teadsin kohe, et kui me Yokot ei leia, siis kohe tuleb uus kutsikas. Nii kohutavalt süüdistasin ennast... Aga kohe oli ka täiesti selge teadmine, et kui elusat Yokokest ei leia, siis tahan leida vähemalt laiba, sest ma ei taha kindlasti elada teadmatuses. Mitte üldse see, et koer oleks mul vaid saavutamisvajaduseks (ei ole!), aga tõesti arvan, et kui teed koeraga trenni ja oled vaeva näinud, siis see suhe on ikka hoopis teistsugune kui lihtsalt nn kodukoeraga. See panus ja suhe ja emotsioon on palju tugevam.
Õhtul kuuldud niutsumine ei andnud sugugi rahu ja iga täie mõistusega inimene saab ju aru, et kui su nn toakoeraga on midagi juhtunud, siis sellise karmi pakasega ta hommikuni küll ei ela... :( Ega siis ühel hetkel ei osanudki enam midagi muud teha, kui tulin ära koju ja panin Facebooki Yoko kadumise kuulutuse koos pildiga üles, endal pisarad voolasid. See oli täiesti kohutav, kui valusalt see igalt poolt silma torkas, et Yokot pole - kaks kaussi, kaks rihma, kõiki asju oli KAKS, aga koeri oli ÜKS! Koguaeg oli tunne, et oh, ta on lihtsalt teises toas ja kohe, kui kutsun, siis tuleb... kahjuks muidugi ei tulnud. See kammis mul katuse ikka vägevalt sõitma. Mitu korda vaatasin veel tänavale ja maja ukse ette, et äkki...
Kui mingil hetkel magama läksin, siis und muidugi ei tulnud. Öösel magasin kokku vast 3 tundi ja selle aja nägin ka üksnes õudusunenägusid. Vahepeal palusin ikka jumalat ka, et ta Yokokese minu juurde tagasi saadaks. Ei hakka salgama, et hommikul, kui jälle metsa läksin, oli igasugne lootusekiir ammu kustunud (see külm!) ja põhimõtteliselt oleksin olnud tänulik ka selle eest, kui oleks lihtsalt laibagi üles leidnud. See teadmatus oli lihtsalt nii õudne ja metsik pakane oli ammu igasuguse lootusekiire kustutanud. Põhimõtteliselt kammisime siis veel metsa mitu korda läbi, vaatasime üle kõik maantee ääred ja raudtee ääred. Nii hästi mäletan, kuidas endamisi mõtlesin, et kas ma olen loll või, et mida ma nimepidi hüüan, sada korda juba siin tulutult käinud ju... Greta ka absoluutselt millegi peale ei reageerinud, kuigi ma ju tean, et ta tegelt oskab käsu peale otsida ja näitab suht hästi mingeid asju. See tegi samuti ärevaks.
Tööle ma muidugi ei läinud, aga töökaaslased olid Yoko kadumise kuulutuse ja foto välja printinud ja selle vene keelde ka tõlkinud ja knopkad ja kõik oli valmis pandud. Isegi piirkonnad olid ära jahatud, et kes kuhu poodi kuulutuse üles paneb. Ma ise panin kuulutuse Nõmme raadiosse ja Elmari raadiosse.
Ma olen siiamaani täiesti hämmeldunud ja siiralt tänulik, kui paljud inimesed helistasid ja kirjutasid, et abi pakkuda. Igasuguseid ideid pakuti välja, et kus kohast otsida ja mismoodi, et äkki päästekoerad ja spetsiaalselt otsimiseks õpetatud politseikoerad, droonid jne. Pakuti ka, et äkki on kuhugi (ladude) territooriumile kinni jäänud või auku kukkunud. Ma mäletan täpselt, kuidas ma Aivole telefoni oigasin, et "auk, auk... kus see auk on, ma lihtsalt ei leia seda". Soigusin veel, kuidas Yoko pole ju see koer, kes lihtsalt minema jookseks, no ta ei jookse!!! Põhimõtteliselt tunduski lootusetu, et olime ju terve selle metsa risti-põiki läbi tammunud ja veel mitmekesi ja koerad ka. Ja mu klassiõde Ulrika kirjutas mulle messengeris, kuidas ta tahaks appi otsima tulla, kui laps magab, mis tundus ka mõttetu, sest kuhu ta oma titevankriga ikak tuleb, eks.
Põhimõtteliselt leidiski Yoko mu klassiõde, ma isegi ei teadnud, et ta on appi tulnud. Olin ise samal ajal samas metsas, kui ta mulle helistas, aga rääkisin samal ajal Aivoga ehk et ei saanud kohe vastu võtta ja siis saatis Ulrika sms, et "ma vist leidsin su koera, elus!" Huhh, lihtsalt jõllitasin seda sõnumit nagu segane silmad punnis... :)
Helistasin Ulrikale tagasi ja no siis oli juba selge, et Yoko on lahtisesse kanalisatsioonikaevu kukkunud ja põhimõtteliselt loetud meetrid eemal sellest kohast, kus ta kaduma läks. Ulrika oli lihtsalt vaikselt mööda teed oma titevankriga jalutanud, kui kuulis nõrka niuksumist. Ma olin ise samal ajal selle metsas tagumises osas. Kui kohale jõudsin ja Yoko juba mu häält kuulis, hakkas ta juba kõvema häälega nutma.
Helistasin Ulrikale tagasi ja no siis oli juba selge, et Yoko on lahtisesse kanalisatsioonikaevu kukkunud ja põhimõtteliselt loetud meetrid eemal sellest kohast, kus ta kaduma läks. Ulrika oli lihtsalt vaikselt mööda teed oma titevankriga jalutanud, kui kuulis nõrka niuksumist. Ma olin ise samal ajal selle metsas tagumises osas. Kui kohale jõudsin ja Yoko juba mu häält kuulis, hakkas ta juba kõvema häälega nutma.
Põhimõtteliselt oli see auk selline täiesti "nähtamatu", võseriku ja rohumütakate vahel, samas nagu kõrgete kohevate lumeäärtega, et kui ka päris lähedalt mööda läksid, siis tegelikult seda näha ei olnudki. Ma ise vaatsin augu põhja ja arvasin, et ca 3 meetrit, põhjas paistis pimedus ja vesi ning oli näha üks liputav valge sabatutt ning kostus kõlav nutt. Mul käis peast läbi ainult kindel õnnelik teadmine, et mis iganes katki on, vähemalt koer on elus ja kõik muu on ravitav!!
Augus oli ka mingi kipakas redel, aga seda mööda sinna laskuda küll ei julgenud, see oli tõeliselt võdisev. Helistasin kohe 112 ja päästjad olid väga kähku kohal, täiesti müts maha, ma ei jõua neid ikka üldse kunagi vist ära kiita!! Päästjad tegutsesid hästi operatiivselt ja asjalikult, panin prožektori peale, laskusid redeliga augu põhja ja panid Yokole rakmed külge ning tõstsid ta välja.
Augus oli ka mingi kipakas redel, aga seda mööda sinna laskuda küll ei julgenud, see oli tõeliselt võdisev. Helistasin kohe 112 ja päästjad olid väga kähku kohal, täiesti müts maha, ma ei jõua neid ikka üldse kunagi vist ära kiita!! Päästjad tegutsesid hästi operatiivselt ja asjalikult, panin prožektori peale, laskusid redeliga augu põhja ja panid Yokole rakmed külge ning tõstsid ta välja.
Päästjate sõnul oli augu põhjas ca +5C ja vesi polnud jäätunud - see Yokokese päästiski! Imesid sünnib!! Õues oli ju jube pakane, just kõige külmem talvenädal. Yoko on täiesti terve ja rõõmus, haises ainult jubedalt. Esimese asjana hüppas päästjatele sülle, lakkus minu üle ja siis tegi kohe kõik hädad ära! Ikkagi 18 tundi puhast piina!!! :D
Kodus käis pesus, sõi kõhu täis, varastas kassitoitu peale ja keeras kohe magama. Loomulikult said mõlemad koerad kohe diivaniloa ja voodiloa, sest ma olen hetkel moraalselt ikka väga nõrk. :D Kui Yoko veel kadunud oli, siis mäletan nii selgelt, kui valusalt ma tundsin puudust sellest nõudlikust koonust, mis tuleks pai norima ja trügima. Ja kui Yoko juba õnnelikult kodus oli ja esimest korda tuli ja oma pea mu käe alla torkas ja trügis, et ma silitaks, siis see hetk oli nii õnnis et mul pole lihtsalt sõnu, lihtsalt heldisin. Ausalt, see ongi õnn! :)
See nn taastumine kestis Yokol kokku ca poolteist päeva, mil ta oli selline vaikne ja magas palju, aga mingit traumat ma tal küll tähele ei pannud ega pane ka seni. Algul mõtlesin, et kas ta on äkki veidi rohkem selline kleepekas ja memmekas, aga vist ikka ei ole. Yoko on sisuliselt 24/7 minuga koguaeg koos ja kaasas, et seega väga minu küljes kinni nagunii, aga mingit erilist muutust seoses selle õnnetusega pole siiski täheldanud.
See oli lihtsalt nii õnnelik õnnetus ja nii palju oli uskumatuid positiivseid kokkusattumusi... et Ulrika tuli Mähelt Nõmmele vankriga jalutama ja kuulis nõrka niutsumist (ilmselgelt Yoko paraku jäi siis vait, kui teda nimepidi hüüti, seega mina teda ei kuulnud)... et augu põhjas olid plusskraadid...
Yoko kadumisega seoses olen ma ikka siiamaani täiesti sõnatu, kui abivalmid ja head on tegelikult inimesed, sh ka mulle täiesti võõrad inimesed. Olen siiralt tänulik. Yoko kadumise kuulutust jagati Facebookis kokku 544 korda!!! Täiesti metsik tulemus!
Mu töökaaalsased tegid poodidesse riputamiseks kuulutused nii eesti kui vene keeles ja jagasid omavahel ära piirkonnad, kes kuhu kuulutusi riputama läheb. Seda ei pea vist mainimagi, et loomulikult ei eeldanud keegi, et ka Yoko kadumise järgsel päeval tööle lähen, muidugi ei läinud.
Osa töökaaslasi sõitis hommikul tööle suurema ringiga, et mingeid kohti läbi vaadata, kus nad arvasid, et äkki mu koer on jooksnud. Osa töökaaslasi rakendas isegi oma mehed, vanaisad ja isegi mehe töökaaslased otsimistöösse, sain aru, et lausa kusagil Kiili ja Sausti kandis sõideti ringi ja otsiti minu Yokokest. Ja meie autojuhid aeti välja, et sõitku ringi ja otsigu Yokot.
Nii paljud kirjutasid ja helistasid, lohutasid, julgustasid, pakkusid ideid ja ennast appi, et "tulen kohe, mul on riided seljas". Samuti anti info edasi kahele mu kodu lähedasele restoranile, et äkki märkavad midagi. Nii Nõmme raadio kui Elmari raadio olid nõus kohe kuulutused tasuta eetrisse panema, kuigi tegelikult käib see protsess vist veidi keerulisemalt, mitte kohe ja on tasuline. Lihtsalt uskumatu kui paljud Yokole kaasa elasid. Isegi tagantjärele on nii palju tagasisidet täiesti mitte-koera-inimestelt, kelle kohta ma isegi ei eeldanud, et nad mu koera kadumisega kursis on, aga oh imet, isegi nende töökaalsased elasid kaasa. :D
Mu töökaaalsased tegid poodidesse riputamiseks kuulutused nii eesti kui vene keeles ja jagasid omavahel ära piirkonnad, kes kuhu kuulutusi riputama läheb. Seda ei pea vist mainimagi, et loomulikult ei eeldanud keegi, et ka Yoko kadumise järgsel päeval tööle lähen, muidugi ei läinud. Osa töökaaslasi sõitis hommikul tööle suurema ringiga, et mingeid kohti läbi vaadata, kus nad arvasid, et äkki mu koer on jooksnud. Osa töökaaslasi rakendas isegi oma mehed, vanaisad ja isegi mehe töökaaslased otsimistöösse, sain aru, et lausa kusagil Kiili ja Sausti kandis sõideti ringi ja otsiti minu Yokokest. Ja meie autojuhid aeti välja, et sõitku ringi ja otsigu Yokot.
Nii paljud kirjutasid ja helistasid, lohutasid, julgustasid, pakkusid ideid ja ennast appi, et "tulen kohe, mul on riided seljas". Samuti anti info edasi kahele mu kodu lähedasele restoranile, et äkki märkavad midagi. Nii Nõmme raadio kui Elmari raadio olid nõus kohe kuulutused tasuta eetrisse panema, kuigi tegelikult käib see protsess vist veidi keerulisemalt, mitte kohe ja on tasuline. Lihtsalt uskumatu kui paljud Yokole kaasa elasid. Isegi tagantjärele on nii palju tagasisidet täiesti mitte-koera-inimestelt, kelle kohta ma isegi ei eeldanud, et nad mu koera kadumisega kursis on, aga oh imet, isegi nende töökaalsased elasid kaasa. :D
Yoko sai meie töö meililisti oma kadumisega, samuti meie intranetti, samuti Nõmme päästekomando FB lehele ja linnaosavalitsus oli asjaga kursis, Delfist ja Postimehest (nii online kui paberleht) rääkimata. Isegi Nipiraamatu ajakiri kirjutas mulle, et äkki ma oleks nõus kommenteerima!! No, thanks. Ma teatasin Yoko kadumisest loomulikult igaks juhuks ka kindlustusse, st kirjutasin meili ja kui koer leitud, siis saatsin kohe uue meili, et leitud. Midagi läks neil vist nö tõlkes kaduma, sest üks kindlustuse töötaja helistas, mulle, et "kuidas teil koeraga on, ma elan ise ka Nõmmel ja nägin ühte koera seal lahtiselt jooksmas ja kohe guugeldasin, et milline see teie koer välja näeb, et mõtlesin, et tulen ise ka aitan otsida!" Ütleme nii, et ma olin ikka täiesti keeletu, no lihtsalt nii AMAZING, kuidas täiesti võõrad inimesed tahtsid aidata. WOW! Ja sotsiaalmeedias peitub muidugi tohutu jõud, lihtsalt uskumatu! :)
Kogu selle tralli peale pean muidugi piinlikkusega tunnistama, et Yoko polnud absoluutselt seda nägugi, et oleks 18 tundi käredal talvel kanalisatsioonikaevus veetnud, ainult mina olin hullumas - mu elu kõige jubedamad 18 tundi, for sure! Yokole on ikka elu koos karjakoeraga midagi kasulikku ka õpetanud, pole niisama nannipunn. :)
Ah jaa, augu on linnaosavalitsus tänaseks juba ammu betoonkaanega sulgenud ning Ulrika sai tänutäheks pudeli champagnet ja minu ühe lemmiku ehtekunstniku Eilve Mangluse spets Yoko päästmise eest tellitud pärlitega kõrvarõngad! Naabrid said pudeli Gavit ja suure karbi šokolaadi. :)
DELFI & Postimees & Põhja Päästekeskus
Päästmise pildid: Nõmme Päästekomando
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar